fbpx

Lehtede riisumine – kas lausa kuritegelik tegevus?

Lehtede riisumine käib sügisega käsikäes. Osadele tundub see tüütu ja aeganõudev, teistele hoopis rahustav ja mõnus füüsiline tegevus. Teadlased ütlevad aga, et riisuda ei tohiks üldse! Miks? 

Kuigi lehtede kokku korjamise kahjulikkusest on räägitud juba vaat et mitukümmend aastat, kerkib teema ikkagi igal sügisel üles. Ühest küljest loob riisumine mulje korrektsest ja hooldatud maalapist. Teisest küljest tähendab see loodusele kannatusi ja seda mitut moodi.

Loodusesõber jätab riisumata

Teadlased on ühel meelel, et lehtpuude puhul on lehtede maha ajamine ja nende kõdunema jätmine täiesti normaalne. Lehed moodustavad maapinnale kaitsekihi, mis võimaldab külmast pääseda nii puujuurtel kui ka kõiksugu putukatel, kes lehekihi all talvituvad. Ja kui kõdunemisprotsess ükskord läbi, on lehejäägid mõnusaks väetiseks, mis murule ja puujuurtele uut elujõudu annavad.

Juttu on olnud isegi sellest, kuidas linnas kasvavad puud on „stressis“ ning muutuvad veelgi õnnetumaks, kui lehekihi toitainetest ilma jäävad, nakatudes lõpuks haigustesse ja muutudes seeläbi lausa (murdumis)ohtlikuks.

Loomulikult tuuakse välja ka lehekoristuse otsest kahjulikkust. Alates heitgaase eritavatest ja täiest kõrist lärmavatest lehepuhuritest kuni kilekottideni, kuhu lehed kokku kogutakse. Ja eks tekitavad heitgaase ka autod, mis linna pealt lehekotte kokku koguvad.

Ehkki see kõik tundub loogiline ja mõistetav, tekib koduaia omanikul teatav dilemma: tahan küll loodusele parimat, aga soovin ka ilusat ja hoolitsetud aeda! Kas tuleb tuttav ette?

Mis riisumise kasuks räägib?

Kõige suurem argument riisumise kasuks ongi ilmselt silmailu, mida hooldatud aed pakub. Värskelt langenud kollased ja punased lehed on samuti hingematvalt ilusad, kuid me kõik teame, et särvvärvilisteks ei jää need just eriti pikaks ajaks. Õige pea saab värvilisest lehevaibast tumepruun kiht, mis mõjub isegi natuke nukralt. Seda enam, kui sügis venib pikaks ja lund tuleb kaua oodata. Mõnikord lund ei tulegi.

Osa lehti lagunebki tõesti sügise-talve jooksul huumuseks. Aga nii ei lähe päris kõigi lehtedega. Näiteks tammeleht on konsistentsilt nii tugev, et täielikuks kõdunemiseks võib minna kauem kui üks talv. See tähendab, et lume sulades tuleks poolkõdunenud lehed ikkagi kokku riisuda, sest lõppude lõpuks ei ole koduaed ju looduskaitseala, vaid inimesele mõeldud keskkond.

Sügis tähendab tavaliselt ka vihmast aega. Teeradadel ja kõnniteedel lebavad vihmamärjad lehed on aga libedad. Ka see on ohtlik, sest keegi ei taha kõvale maapinnale maha prantsatada. Isegi kui jätta muruplatsi puulehed puutumata, kannab tuul neid sinna, kuhu poleks vaja. Nii et osaliselt on riisumisel ka ohutust tagav efekt.

Kokkuvõttes – südametunnistuse asi

Küsimusele, kas riisuda või mitte, ei saagi üht kindlat vastust anda. Looduse seisukohast justkui ei oleks vaja. Aga looduse seisukohast ei tohiks sõita ka lennukiga ega toitu raisata. Ometi tuleb ette nii üht kui teist, sest inimene juba on kord üpriski isekas.

Võib-olla peitub kompromiss selles, et suuri linnaparke ei pea igal sügisel lehetuks korjama, samas kui koduaia osas võiks igaühel olla vabad käed? Mõni naudib lehtedes hullamist ja teadmist, et tänu aeda maha jäetud lehtedele on putukatel ja puudel elu parem. Teine tunneb aga rõõmu riisumise tegevusest ning vaatest hoolitsetud koduaiale. Inimesi rõõmustavadki erinevad asjad!